Golfihuviline seltskond, peamiselt pealinnast, saabus väikebussiga Golfeer läbi kauni golfiküla Sea Course’i kohviku juurde, kust algatustoimkonna entusiastide ning helilooja ja mentor Priit Pajusaare golfi tutvustava jutu saatel liiguti kuuenda ja seitsmeteistkümnenda raja ristmikule iidsete tammede alla esimesse golfitundi. Päev õuesõppeks oli küll pisut tuuline, kuid üheksateist aastat golfiga tegelenud Pajusaare ladus, lõbus ja informatiivne esitus golfi mängu olemusest, võlust ja valust nakatas koheselt enamusi tolle päeva õppuritest. Räägiti ka golfi toimest kehakaalule, närvisüsteemile, suhtlemisoskustele ja inimeseks olemisele üldiselt. Kõik golfiga tegelejad tõdesid, et golf on elustiil, kuhu kuuluvad alati ilusad paigad väljakute näol ning golfaritest sõbrad - isegi kui vestelda täiseti võõra golfariga, on jututeemasid kuhjaga ning igal golfiväljakul on tunne, et oled justkui kodus. Priit tõdes, et golf toob inimestes esile ka negatiivseid jooni, sest vahel kipuvad väljendid väljakul väga vängeks minema ning peale mängu küsitakse viisakusest, kuidas sul mäng läks, kuid vastust ära kuulamata vadratakse ikka omaenese juhtumistest rajal.
Järgnevalt suunduti Sea Course’i kolmanda raja tiiboxi, kust Pajusaar ning EGCC liikmed Eve Pärnsalu ja Arvo Kriventsel demonstreerisid oma avalööke, kirjeldades, kuidas tahaks lüüa, aga kuidas tegelikult välja võib kukkuda. Pallid kukkusid sinna kuhu tavaliselt - tamme alla, paremale metsa ja mõni isegi ka rajale. Usinad õppurid kuulasid taas väikesi golfialaseid nõuandeid, seiku mängijate golfiajaloost ning muusikutele anti põgus ülevaade golfikeppide funktsioonidest, kasutusvõimalustest ja -vajadustest.
Harjutusväljakul proovilööke tehes avaldusid mõnes noormängijas instrumendi käsistsemisoskused koheselt - pall läks ilusa kaarega lendu. Osad muusikud pidid pisut pusima, enne kui golfikepp vähem või rohkem ergonoomiliselt tööle hakkas. Pajusaar ja algatustoimkond selgitasid golfi õppe võimalusi, rääkisid Green Card’i kursuse olemasolust ning viitasid professionaalsetele treeneritele, kes sealsamas parasjagu tunde andsid ja pärisgolfaritele vajalikke töövõtteid õpetasid. Puttamisgriinil läks elevus kõige suuremaks, nagu kirjeldas peale õppepäeva oma emotsiooni üks muusikutest: “Kõige mõnusam oli greenil mängimimine - mis iganes selle lapiku pulga moodi kepi nimi ka oli, millega palli lõpuks auku sai ajada!”.
Päev lõppes Stone Course’il PAR-3 rada mängides. Kõik muusikud said omal nahal ja käel tunda, kuidas see mäng päriselt käib. Hasarti ja tahet jätkus kõvasti, vaatamata üha tugevnevale tuulele ja jahenevale ilmale, mis tegelikult eesti golfimängija tavapärast olukorda rajal üsna hästi ju illustreerib. Mängijate lõppskoorideks tulemuskaardil olid suuremad ja väiksemad numbrid, kuid põhiline, mis kaasa võeti, oli tutvus uue võimalusega oma tervise hoidmiseks toreda hobi näol.
TAGASISIDE MUUSIKUTELT:
“Pajusaare jutt oli väga hea. Kõik see vastas tõele ka praktikas, rajal olles. Mul õnnestus teha üks väga korralik löök, kõikide ebaõnnestumiste vahele ja meeleolu kohe tõusis. Ja vastupidi. Hea tunne tuleb sisse, kui kuuled seda kõlksatust ja pall lendab lipu suunas ning kukub sinna kuhu oli mõte lüüa. Olen ühe korra varem mänginud ja kohe tundsin, et see ei jää viimaseks. Jube nakkav spordiala. Aitäh tänase golfipäevaku eest!”
“Aitäh meeldejääva päeva eest! Kuna meil pole golfiga mingit varasemat kokkupuudet olnud, ei osanud ka midagi oodata. Mäng on igatahes väga tore ja mul on päris tõsiselt kahju, et ma oma valutavate käte pärast ilmselt kunagi golfariks ei saa. Kõige üllatavam meie jaoks oli see kindlustuse asi, et hoolitsetakse loomulikult selle eest, kui midagi juhtub ja ei jäeta hätta ka siis, kui oodatust paremini peaks minema. Priit oli sõbralik ja abivalmis. Veelkord suur aitäh toreda päeva ja uue kogemuse eest!”
“Meie pere poolt suured tänud korraldajatele! Kuna oleme siiani olnud väga nö golfi kauged inimesed, siis oli kõik väga huvitav. Varasemalt ei ole üldse mõelnudki selle peale, et selleks, et oleks olemas kohad golfi mängimiseks, on vaja teha väga palju tööd. Huvitav oli saada teada, kuidas kogu kaader töötab, kastmissüsteemid jne. Golf on põnev ja aeganõudev, aga samas ei olnud aimugi, et see on nii ohtlik spordiala. Rajal olla oli väga rahustav. Nagu ise ütlesid, et närv puhkab. Aga samas oli hasart ka. Loodame, et kokkupuude golfiga jätkub ka tulevikus, kuna eilne päev oli üks ütlemata tore päev.”
“Igatahes - mina olen väga rõõmus, et golfarite suurepärasesse seltskonda kutsusite! Nagu mu tütar tabavalt märkis uudist kuuldes - sul oligi paras aeg endale mõni uus hobi leida. Vähe sellest, et meelele mõjub väga hästi, ka kehakaalule... Uurisin juba eile netist, kus ja kuidas toimuvad Green Card kursused - paistab, et olen tõenäoliselt juba golfipisikuga nakatunud. Priidu jutus oli tarku nõuandeid kuhjaga. Lohutas see, et ka 19 aasta pikkusele kogemusele tuginedes ei tea ta veel, kuidas üks mäng tegelikkuses lõppeda võib! Üllatas see, et minu ettekujutuses tundus mäng süsteemina keerulisem kui see tegelikkuses oli! Kõige mõnusam oli greenil mängimine - mis iganes selle lapiku pulga moodi kepi nimi ka oli, millega palli lõpuks auku sai ajada!”
Järgenvate golfikohtumisteni, juuksurid, kaitseväelased, kokad, lasteaednikud, õpetajad, raudteelased, mesinikud, agronoomid või päästetöötajad! Kui keegi teab mõnda ettevõtet või erialavaldkonda, kes golfiga põgusaltki tutvuda sooviks, andke palun teada EGCC algatustoimkonnale.
Kena golfisuve soovides
Eve Pärnsalu
See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.
